Lühisari Poroki i ih poklonniki on Tatjana Ustinova samanimelise raamatu järgi. Ilmunud ka eesti keeles.
А вместе с квартирой и скрытной перепуганной девушкой, Архипову также на голову сваливается сводный брат Маши - юный балбес, приехавший из провинции, религиозная секта - таинственная и не очень "доброжелательная", труп адвоката, который занимался завещанием, 3 картины спорной ценности и ... любовь.
"Vladimir Arhipov elas rahulikult luksuslikus poissmehekorteris koos ustava mastifiga ega kavatsenud oma elus midagi muuta. Kõik juhtus tema tahtest olenemata. Veidrikust naabrinna Lizaveta suri ning jättis talle pärandiks korteri ja oma "orvukesest" kasutütre. Kontrollimisel osutus orvuke täiskasvanud neiuks Mašaks, kes vapustas üksildase Arhipovi kujutlusvõimet. Aga miks ei jätnud naabrinna korterit neiule? Kas mitte sellepärast, et sellele pretendeerisid sektist "Tee rõõmule" inimesed, kes hakkasid kohe pärast Lizaveta surma Mašat ahistama. Siis sadas Mašale kaela poolvend provintsist, seejärel aga kadusid mõlemad. Nende kadumisest ja naabrinna imeliku surma üle juurdlemisest rahutuks läinud Arhipov külastab "halba korterit" ja leiab sealt sekti juristi laiba. Kuidas see sinna sattus? Kes ta tappis? Kas tõesti... Maša?"
Ustinova raamatud mulle meeldivad. Olen kõik eesti keeles ilmunud läbi lugenud ning neid võiks veelgi ilmutada.
On mõistatuslikke tapmisi ja põnevust, on armastust ja veidi seksigi. Natuke nõutuks teeb küll see, et tegelased kipuvad kõik üsnagi heal järjel olema - kas Venemaal tõesti kõigil nii hästi läheb?
Aga see film... Noh, ilma Galkinita poleks see film arvatavasti suurt midagi väärt. See mees kannab ära kõik rollid, mida mängib ja teeb heaks kõik filmid, kus ta osaleb. (Tõeline löök Vene kinematograafile, et see mees end surnuks otsustas juua.)
Tänu Vladile tuleb 5/10.
No comments:
Post a Comment